Nädal Kolmteist

IT-teenuste Ligipääsetavus

IT-ligipääsetavus on üha olulisem teema, kuna tehnoloogia mängib meie igapäevaelus keskset rolli, olles lahutamatu osa tööst, haridusest, suhtlemisest ja meelelahutusest. Seega, me ei saa seda vaadata kui kellegi teise mure. Elades ühiskonnas mis hindab võrdseid võimalusi kõigile, peame tagama, et me ei lõika kedagi eluks vajalikest teenustest ära. Kõigil inimestel, sõltumata nende füüsilistest või kognitiivsetest võimetest, peaks olema võrdne juurdepääs informatsioonile ja tehnoloogilistele vahenditele. Kuidas seda tagada? Vaatame näiteid oma naabrilt.

Soome

Näiteks Soomes on IT-ligipääsetavus oluliselt integreeritud nii seadusandlikul kui ka rakenduslikul tasemel, et tagada digitaalsete ressursside ja teenuste kättesaadavus kõigile kasutajatele.

Lisaks EU direktiivide järgimisele on Soome kehtestanud ka riiklikke seadusi, mis toetavad ja edendavad ligipääsetavust, nagu “Võrdse kohtlemise seadus”, mis kaitseb kodanikke diskrimineerimise eest, sealhulgas juurdepääsu osas.

Soomes ülikoolid on lisanud oma õppekavasse laialdaselt teemakäsitlusi, mis õpetavad arendajatele ja disaineritele, kuidas luua ligipääsetavaid digitaalseid lahendusi.

Soome ametiasutused jälgivad ja hindavad regulaarselt ligipääsetavusnõuete täitmist, eriti avaliku sektori veebilehtede ja teenuste osas. Selleks kasutatakse nii automaatseid tööriistu kui ka ekspertide hinnanguid. Soome julgustab kasutajaid andma tagasisidet IT-ligipääsetavuse kohta ja osalema aktiivselt uute tehnoloogiate testimises ja hindamises.

Kuidas lahendada ligipääsetavust meil?

On olemas Euroopa Liidu direktiiv 2016/2102 mis nõuab, et veebilehed ja mobiilirakendused oleksid kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud veebilehtede ligipääsetavuse standardiga WCAG (Web Content Accessibility Guidelines) 2.0 tasemel AA. See sätestab erinevaid kriteeriume, nagu teksti ja tausta kontrastsus, veebilehtede kasutatavus klaviatuuri kaudu, teksti alternatiivid mitte-tekstilisele sisule ja muu.

EU liikmesriigid peavad tagama, et direktiivi nõuete järgimist järelevalveks on loodud asjakohased organid. Samuti peavad nad esitama regulaarseid aruandeid direktiivi rakendamise kohta, et hinnata edusamme ja tuvastada võimalikke puudujääke.

Alustada võiks antud organist ja kui tõsiselt nad selle direktiivi rakendamist võtavad. See tagaks teatava baaspinnase mis lahendab ära väga suure osa IT-teenuste ligipääsetavusest.

Kes antud teemaga tegelema peaks?

Kui käsitleda IT-tugilahendusi tehnoloogiliste vahenditena, rõhutatakse nende üldist kasutusmugavust ja integreeritavust töökeskkonnas. Sellisel juhul oleks vastutavaks asutuseks tõenäoliselt Haridus- ja Teadusministeerium või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle ülesandeks on üldise tehnoloogilise taristu arendamine ja uuendamine ja ligipääsetavuse reguleerimine läbi programmide ja järelvalve.

Kui aga IT-tugilahendusi käsitletakse erivajadustega inimeste abivahenditena, keskendutakse rohkem individuaalsetele vajadustele ja lahenduste kohandamisele. Sel juhul võiks vastutavaks ministeeriumiks olla Sotsiaalministeerium, kes tegeleb erivajadustega inimeste toetamise ja nende elukvaliteedi parandamisega.

Mina näen, et paratamatult on vaja mõlemat. MKM ja Haridus- ja Teadusministeerium saavad tegeleda üldise ligipääsetavusega. Sotsiaalministeerium peaks eraldi tagama võimalused inimestele kes üldise “vihmavarju” alla ei mahuks.

Lõpetuseks võiks öelda nii palju, et ligipääsetavus pole ainult riigiga seotud teenuste probleem vaid läänelikus ühiskonnas elades ka kriitilise tähtsusega teenusepakkujate oma. Sealjuures ei ole antud teema mitte ainult pealesurutud nõue, vaid brandi väärtuste ja vastutustunde küsimus.